Setumaa 1938

Kui kevadel 1938 avaldasin soovi hakata Eesti Rahvaluule Arhiivi stipendiaadiks, siis määrati mind väga mugavalt mu kodumaale -- Setusse. Pidin läbi käima selle Meremäe ja Vilo valla setu-vene segakülade ala, mille keskpaigu asus ka minu kodutalu. Päärõhk tuli panna juttude, ikulaulude*1 ja õiguskliku rahvatraditsiooni kogumisele. Tööd tuli alata niipea, kui eksamid lubasid, sest kuu aja taga ähvardas juba jutusteajamisele kardetav heinaaeg. Otsustasin kogumist alata kõige koduligidasemaist küladest, Krantsovast, Vasildest ja Sergast ning siis järkjärgult siirduda kaugemale.

Nii saabusin viimase maipäeva soojas vihmas Tartust koju, Süvaorgu -- oma kogumismatkade lähtepunkti täies kogujavarustuses, kaasas ERA-lt tunnistus, reisirahad ja algajale ülitarvilikud juhised kogumistööks.

Siin kodus ei ennustatud hääd minu ettevõttele. Mis lootvat mina veel leida uudist, nii arvas isa, kui siin juba tema poisikesepõlvest saadik olevat kogutud seda luulet. Tema mäletavat, kuidas Heinrich Prantski* mitu korda olevat tulnud nende poole öömajale, et tarvis jälle mõni päev kirjutada laule, muidu Helene Masen* läheb ette. Teiseks arvas isa, et suvel keegi ei hakka jändama juttude-lauludega, kuna setudel sellisteks asjadeks on juba oma päris aeg olemas -- lihasöök talvel. Sarnased sünged ennustused panid mu küll kihelema, kuid kohe esimestel päevadel ei saanud ma hakata neid ei tõeks tegema ega ka ümber lükkama. Minu tulekupäeva vihm oli leotanud muhedaks ka maamulla ja oli tulnud ülim aeg kartuliistutamiseks. Et oma lähte- ja peatusjaamaga, selle koduga ikka, suhteid soojendada (edaspidise kogumistöö huvideski), selleks aitasin kõigepäält kartulid maasse tippida