Serga asunduses

Oma esimese kogumisreisi teen Serga küla metsase tagamaa asendustaludesse. Esimesel talul, kuhu pöördun, on väike neljanurgeline õu, mida piiravad kolmest küljest päähooned - tare, ait, laut -, kõik väikesed, jämedatest palkidest raiutud, vihmast veel mitte täiesti tuhmistunud. Neljandat õuekülge piirab varbadest aed ja selles on kablaga värav. Tare taga kahiseb hiiglakask - viimane meeldetuletus hiljutivallutatud metsast. Sarnase eluaseme siia metsakünkale on endale loonud mõni Serga lasterikka isa poegadest. Isa on maade kruntiajamisel võtnud oma osa siia tagamaale, et saada selle eest natuke rohkem seda kehvagi põhja oma paljudele poegadele. 8-10 ha on harilikult sarnast kolmehoonelist õueidülli kandva maatüki suurus.

Tares peseb noor perenaine lage. On ju pühadenädal. Väike poju püüab põrandale langevaid veetibasid. Peremeest nägin tulles kartulivagusid kinni ajamas. Seletan oma tuleku põhjuse ja küsin, kas talus pole kedagi vanemat inimest, kes teaks jutuseid seletada. Ei olevat. Nemad on ainult kolmekesi ja kõik noored. Ehk siis noorik ise mõistab vähemalt kooluikku. Ka seda ei mõista ta. "Kes no' nüüd inämb naid vannu vigurit pidä?" Pole midagi parata. Vähemalt esimene neist muust ilmast nii eraldatud tagamaataludestki on juba nii kaine ja viguriteta, et pean säält tühji käsi lahkuma.

Siiasamasse üle kingu paistab teise talukese katus ja korsten. Tõusen kinguharjale ja olengi juba teise talu piirkonnas. See on väga sarnane eelmisele. Elumaja vähe suurem, kaske pole selle taga, kuid väike kodune hooneterühm näib selga toetavat vastu tihedat tumedat kuusetukka. All lepiku ääres sööb kolm lehma ja ema tütrega päästavad neid kammitsast, et koju ajada. Suur karvane koer tuleb mind haukuma. "Ilves, ei tohi puttu!" keelavad naised. Teen jälle oma sissejuhatused ja kordan küsimused. Perenaine on otse liigutatud, et vanust asjust hakatakse ka lugu pidama. Ta ise on juba tublisti üle keskea. Kuid kahjuks ei teadvat ka tema jutuseid. Polevat niisugust pääd. "Õgal inemisel om uma hoodzha,*2" seletab ta. "Kellel om jutusõhoodzha, tuu jo' näid kullõski õgast paigast ja püsüse' nä' täl kõik meeleh ka'. Mul om rohkõmb tüü-hoodzha." Aga ikulaulud? "Noh, naid mõist õgaüts. Ku sul ka uma ar' koolõs, hallõ om, ni' ikõt pääle umma halõhust." Lähme tarre ikulaulu kirjutama. Tal on seni aega, kui peremees Miko valmistab kartulimaad. Siis lähevad nad tütar Manniga kartulipanemist lõpetama. Terve maja on ehitatud esialgselt üheks ruumiks vana viisi järele ning hiljem kerge laudseinaga eraldatud pära- ja edepooleks. Perenaine viib mu pärapoolele, kus on pikk pink akna all, pühase*3 ümber mitmemustrilisi käterätikuid ja aknal pääsusilmi katkise kaelaga pudelis. Perenaine ise vahetab eespool puhta räbiku*4 selga ja tuleb siis laulma. Temalt kuulen esimest korda ikulaulu. Ta ikeb tätäkest. Haardub ise nii oma laulust, et pisarad voolavad üle põskede. Hüüatab nii kaugemeelselt sõnumise vahele: "No' viiäs tanomist!"*5, "No naatas hauda laskma!", nagu rändaks ta isegi oma kaeblikkude sõnade rada. Ma kuulan ja unustan kirjutamise. Ta peab seda uuesti kordama. Siis on küll kõik mõtteriimid ja alliteratsioonid teised, kuid laulu tundesisu on täpselt sama. Sellelt, tema enese ütlemise järele mittesõnaliselt naiselt, kirjutan esimese ja meeldivama ikulaulu. Maria Vahtramägi on ta nimi