Olulisemad järeldused

Kui 1922. aasta rahvaloenduse andmetel oli setude osakaal Petserimaa rahvastikus 72%, siis 1997. aastal oli setu valdades alla poole neid, kes määratleb ennast setude ja pigem setude kui eestlastena. Umbes samapalju on neid, kes peavad ennast eestlasteks. Setumaa inimesed on suhteliselt paiksed, sisserändajad on Setumaale tulnud perekondlikel põhjustel. Valdavalt on tuldud oma (Põlva, Võru) maakonnast, aga ka mujalt Eesti maapiirkondadest. Seoses jätkuva noorte väljarändega võib Setumaa elanikkond lähitulevikus järsult vananeda. Neljandikul kuni 24-aastastel on konkreetsed lahkumisplaanid, ainult vähesed jääksid Setumaale elama.
Kohalik keel on aktiivselt kasutuses kolmel neljandikul elanikkonnast: pidevalt kõnelevad pooled, neljandik kõneleb vahetevahel. Kahtlemata on setu identiteet seotud kohaliku keele kasutusega. Kohalikku keelt peetakse omaette (40%) või võru (30%) keeleks ning eesti (15%) keele osaks. Keele elujõulisuse osas ollakse vastakatel positsioonidel: peaaegu võrdselt on neid, kes arvab, et keel on hääbumas ja neid, kes peab keelt elujõuliseks. Ühel meelel ollakse keele alalhoidmise suhtes. Setudele omase elulaadi kandjad ja kommete täitjad olid pooled 15-64-aastastest, enamasti vanemad inimesed. Paremini on säilinud surnuaia- ja (kiriku)pühadega seonduv kombestik: suvistetel kaskede tuppatoomine, pühade ajal töötamise keeld, armulaual käimine ja lihavõtte ajal munade veeretamine. Samas ei tunne paljud enam esimesel jõulupühal hõbevees silmade pesemise kommet ja kristotamas käimise tava. Ehkki kombeid veel teatakse, keegi peres neid enam ei täida. Omakultuuri säilitamist pooldab enamus, paljud on pidudel (kirmastel) ja tähtpäevadel ka ise aktiivselt kaasa löönud. Rahvarõivad (valdavalt setu rahvarõivad) on neljandikul, sagedamini naistel ja üle 65-aastastel. Pühadest peetakse kõige enam jõule, lihavõtteid ja jaanipäeva, seda nii uue kui ka vana kalendri järgi. Setu kultuuritavale omaseid pühi - migulapäeva, paasapäeva, maarjapäeva - peetakse pisut vähem. Uuemat püha nagu Setu Kuningriigi päeva peab kolmandik elanikkonnast ja seda mõjutab ilmselt koht, kus päev toimub. Religioonil on 20. sajandi lõpu Setumaal siiski kindel koht: kaks-kolmandikku peavad end usklikeks, neist omakorda kaks-kolmandikku täidab ja kolmandik ei täida kirikukombeid. End setudena määratlenud inimestest käib valdav enamus kirikus.
Inimeste majandusliku tegevuse uurimine näitas, et pooltes leibkondades pole tulu palgatööst ja umbes viiendikul täiskasvanutest puudub nende oma sõnul töö. Kuigi varasemal ajal on Setumaa olnud peamiselt põllumajanduspiirkond, näitab uuring, et põllumajanduslik tegevus on kaotanud oma keskse rolli. 70%-l puudub tulu põllumajandussaaduste müügist, ehkki maaomanikke on enamikes leibkondades. Ligi pooltes majapidamistes peetakse enda tarbeks loomi, kuid loomakasvatust tootmise tasemel esineb vähe. Maapiirkonda sobivate alternatiivsete (mittepõllumajanduslike) tegevusaladega ei tegelda ega kavatseta tegelema hakata. Ettevõtjaid on piirkonnas vähe ja riskivalmidus madal. Siiski loodetakse, et pere majanduslik toimetulek lähiaastatel paraneb.
Koolinoortel puudub selline tugev setu identiteet nagu täiskasvanutel. Vaid alla viiendiku peab end kas setuks või pigem setuks kui eestlaseks. Märksa rohkem on neid, kes peavad oma vanemaid setudeks. Ka kohaliku keele igapäevane kasutamine on koolilaste hulgas tunduvalt harvem. See on arusaadav, sest õpilaste arvates kõnelevad nende vanemad kohalikus keeles rohkem omavahel kui lastega. Koolilaste hinnang keele elujõulisusele on veelgi tagasihoidlikum kui täiskasvanutel. Kui panna ritta tunnused, mille järgi võib setud ära tunda, siis esimesele kohale seavad koolinoored setu keeles kõnelemise, sellele järgnevad setu rõivaste kandmine, enda setuks pidamine ja Setumaalt pärit olemine. Kaks kõige vähem tähtsat tunnust on eestlaste võõraks pidamine ja õigeusklikuks olemine. Siit on selgelt näha, et noored ei seosta õigeusku enam setudega. Enamus Setumaa koolinoortest kavatseb oma kodukohast lahkuda õpingute jätkamise eesmärgil ja töökohtade vähesuse põhjusel.
Piiriga seotud problemaatika oli tollal üks huvipakkuvamaid küsimusi. Kõige rohkem on neid (u 40%), kes oli nõus piiri praeguse asukohaga. Neljandik pooldaks hea meelega vana piiri, aga peab kaubavahetust ja liikumisvabadust olulisemaks. Vaid 15% jääb Tartu rahulepingu järgse piiri kindlaks toetajaks. Oluline on märkida, et pooled vaadeldud elanikkonnast ei suhtle üldse piiritaguse alaga